Kuidas teha häid pilte – 2. osa. Kirg ja püsivus 04.04

Põhikooli päevil viis klassijuhataja, kes oli ka fotoringi eestvedaja, meie klassi loodusmatkale. Klassijuhatajal oli kaasas Fed-kaamera ning selles oli värviline slaidfilm, mille ta hiljem ise ilmutas. Selle retke käigus leidsime ühelt põllult surnud hiireviu. Hiljem ühel klassiõhtul, kui vaatasime selle retke slaide, köitis mind foto sellest hiireviust. Need erilised värvid ja hiireviu mustriline sulestik. See värvislaidina nähtud pilt oli uus elamus minu fotograafilises elukäigus.

Kirg

Mingil hetkel oli mul endal Zenit-kaamera. Lisaks normaalobjektiivile Helios 44M-ile, mis oli kaameraga komplektis, olin soetanud Jupiter 135mm teleobjektiivi. Kuna nüüd sai asju hoopis teisiti näha, tõi fotograafia veelgi enam põnevust. Ja nii ma ühel suvepäeval läksingi fotoretkele randa, jalas vanaema kalamehesaapad.

Mulle meeldis väiksena kõndida neid radu lammaste karjamaal, ronida pilliroos, kuulata looduse hääli ja nautida karget mereõhku. Ühtäkki tõusis rannalt lendu suur lind, ilmselt hallhaigur. Sättisin teravust ja vajutasin Zeniti päästikule, endal käed värisemas. Küll oli hea tunne, et õnnestus näha midagi põnevat.

Ootus oli suur, aga suur oli ka pettumus kui ilmutatud filmil ei leidnud seda lindu üheltki kaadrilt, mis klõpsutatud sai. Ilmselt oli suurest erutusest midagi viltu läinud. Kuid kirg jäi ja tõmme suurenes. Mustvalgele filmile sai püütud liblikaid ja putukaid. Kuigi nende piltide värvid olid salvestunud vaid mällu, pakkus ka mustvalge looduse pildistamine mulle sel perioodil suurt naudingut.

Fotograafia kohta võib öelda, et see on kire väljendamise kunst. Kui mõtleme kirgliku vestluse peale, siis suudame kujutada ette, et sellises vestluses ei jää kahtlust, et inimesed on veendunud selles, mida nad ütlevad. Fotograafia samamoodi on millegi edasiandmise viis – ükskõik kas selleks on mingi idee, tunne või mõte. Ansel Adams on öelnud, et “ei ole midagi hullemat kui terav foto, mille mõte on udune.” Kui pildistamisest puudub või kaob kirg ja jääb lihtsalt plõksimine, selleks et lihtsalt õigustada kalli kaamera olemasolu, võib fotograafia lõpuks jõuda surnud punkti. Sellised pildid tõenäoliselt ei ütle pildistajale endale midagi, veel vähem teistele.

Looduse vaatlemise kirg võib olla kaasas juba lapsest saadik. Mustvalged loodusfotod olid omal ajal omal kohal ja näitavad, et kirg ei sõltu tehnilistest vahenditest.

Kirg aitab meil fotos välja öelda selgelt ja valjult, mida me mõtleme, otsekui oleks see osa meie vestlusest teise inimesega. Kirg aitab meil vormida fotosid, mis köidavad meid endid ja ka teisi. See ei pruugi tähendadagi seda, et me alati oskame head pilti lahti seletada. Head pildid sünnivad esiti tunde tasandil ning need kantakse edasi ja võetakse vastu samamoodi. On selge ka, et see kirg ei ole seotud fotoaparaadiga vaid hoopis pildistatavate objektidega. See tähendab seda, et fototehnika ei saa olla primaarne.

Muidugi ei tohiks see hea kirg, mis unimütsi tagant torgib, et varahommikul voodist välja pildistama saada, tuua kahju pildistatavale objektile. Selline eetika kehtib nii loodusfotograafi kui pressifotograafi puhul.

Püsivus

Üks väike asi, mille taha suured asjad teinekord jäävad, on püsivus. Esimeste ebaõnnestumiste korral antakse alla ja asjad visatakse nurka. Nii võib juhtuda ka pildistamisega ja eriti looduse pildistamisega. Loodus modellina ei ole just eriti sõnakuulekas.

Kuigi loomi-linde saab toidu abil juhtida, ei oska keegi looduse stiihiaid täielikult ette arvata. Seepärast nõuab looduse pildistamine suurt püsivust. Oma esimestele merikotkapiltidele mõeldes leian, et see peab eriti paika. Kord pole ilma, siis pole kotkaid, ja siis keegi suusatab varjendist mööda ja hüüab kaaslasele: “Näe, telk!”, peletades oma liikumisega linnud minema.

Looduse pildistamiseks mõeldud varjendis istumiseks läheb kindlasti püsivust vaja. Ühel hommikul on kurg varjendi ees, teisel hommikul võib kruugutada hoopis varjendi taga.

Sama on ka maastikupildistamisega. Õhtu eel tõotab tulla ilus loojang, sõidad kümneid kilomeetreid kohale ja siis tulevad kuskilt pilved, mis justkui kardinat ette tõmmates ütlevad, et “täna pole sinu kord, kui tahad tule uuesti!”

Kuigi makro- ehk lähipildistamine ei sõltu ehk nii palju ilmastikuoludest, nõuab seegi teinekord päris suurt sättimist enne kui saab päästikule vajutada. Kui siis objekt seni paigal püsib, on väga tore. Stuudiopildistamisest ei maksa rääkidagi.

Niisiis püsivust läheb vaja, sest paljud suurepärased pildid sünnivad mitte päevade ja nädalate vaid teinekord aastatepikkuse töö tulemusena. Aga kui kirg on olemas, on ka püsivust lihtsam leida. Järgmine kord vaatleme seda, kas olulisem rõhuasetus on see mida me pildistame või hoopis kuidas me pildistame.

Männisuru korjamas nektarit lõhnava kuslapuu õielt. Selle pildi saamiseks tuli keksida umbes tunni jagu ümber lõhnava kuslapuu põõsa, kusjuures tegevus toimus hämaras.


Lisa kommentaar

Email again:
Ei avaldata