Kuidas teha häid pilte – 1. osa 01.04

Kuidas teha häid pilte – see on hea ja päris laia kandepinnaga küsimus. Sellele vastamisel on ilmselt abiks, kui veidi mõtiskleda selle üle, mis asi “hea pilt” üldse on

Väljend “hea pilt” on päris laialivalguv mõiste. Kui seda püüda veidi kokku tõmmata, siis võiks vaadelda seda mõistet esiteks läbi pildistaja enda silmade. Siis on lihtne – hea pilt on see, mis meeldib pildistajale endale. Teiseks hindavad pilte sõbrad-sugulased või näiteks looduspilt.ee või mõne teise fotofoorumi kaaslased. Hinded ja kommentaarid näitavad, mis nende meelest on hea pilt. On tore, kui pildistaja enda arvamus ja rahva arvamus ühtivad. Kui juhtub vastupidi, on võimalik õppida või lihtsalt aksepteerida teiste arvamust. Kuigi tõsi – siit juba saame aru, et ilu on vaataja silmades ja maitse üle ei vaielda.

Kui pilt meeldib pildistajale, on see hea pilt. Kui seda näevad teised, annavad teisedki oma hinnangu. Perepildid pakuvad rõõmu pereringis

Veidi rohkem vaieldakse maitse üle fotokonkursside zhüriides, kes jõuavad sünergia tekkides lõpuks heade ja parimate piltideni. Kindlasti on need arvamused teatud osas subjektiivsed ning sõltuvad mitmest tegurist, mida siinkohal pole ehk mõtet lahkama hakata.

Fotokonkursside zhüriid jagavad tunnustust heade piltide eest. Hülgepoeg sai 2009. a. LAF-i zhürii tunnustuse

Pildi headust hinnatakse ka kasutuse järgi. Professionaalses kasutuses, kus pilt teenib raha, on hindamiskriteeriumid jällegi teised. Tellitud pulmapiltide headust hindab pruutpaar ja külalised, kes nende eest maksavad. Pressifotode eest maksab toimetus ja lõpuks lehelugejad. Suure töö ja vaevaga tehtud loodusfotod jõuavad foto- või loodusajakirjadesse ja nii edasi. Kuidas siis häid pilte teha?

Professionaalses kasutuses makstakse hea pildi eest. Saaremaa turismitrükise kaanefoto.

Fototehnika osakaal

Kui nüüd siis püüda vastata küsimusele, kuidas teha häid pilte, siis on võimalik, et esimene lahendus tunduks olevat hankida hästi kallis fototehnika ja siis ollakse omadega mäel.

Kindlasti on fototehnikal ja selle kasutamisoskusel oma roll. Kuid olgu fotokoti sisu milline tahes, määravaks saab see, mida piltnikul on oma piltidega öelda. Kuigi tehnoloogia areneb, pildistamine on ja jääb “valgusega kirjutamiseks”. Ei ole ju nii oluline see, kui kalli pliiatsiga keegi kirjutab (tõsi, mõned pastapliiatsid kirjutavad märjale pinnale, kosmoses, madalatel miinuskraadidel, mis teatud hetkel muutub otsustavaks, kas üldse midagi kirjutada saab), pigem on oluline see, mida kirjutatakse. Mis on kirjutatud mõtte sõnum? Kellele see sõnum on mõeldud ja mida see lugejale annab? Oluline on ju hoopiski see, et inimene õpib kirjutama ja teeb seda nii, et see on arusaadav talle endale ja teistele. Sarnane lugu on pildistamisega.

Mõni aeg tagasi juhtusin lugema Michael Reichmanni artiklit “You’ve Got To Be Kidding!” (“Nalja teed või!”), kus ta võrdleb Hasselblad H2 Phase One P45+ 39-megapikslise keskformaat-digipära (mis maksab ca 400 000 krooni) ja Canon G10 15-megapikslise taskudigika (müügilt maas, maksis ca 9000 krooni) pildikvaliteeti ning jõuab järeldusele, et väljatrükid on pildi pikema külje suuruseni kuni 50 cm äravahetamiseni sarnased.

See pilt on pildistatud 8-megapikslise taskudigikaga JPG-formaadis ning leidis oma koha ühe hotelli vestibüülis väljatrükituna mõõdus 160 x 90 cm

On kerge süüdistada halbades piltides kaamerat. Selline lähenemine on ilmselt pealiskaudne ja tuleb sellest, et meie elu on pealiskaudne. Me kiirustame ja meil pole aega süveneda sellesse, mida me teeme. Ka pildistades võib meie valgusega kirjutatud tekst jääda napilt lühikeseks nagu seinale kribatud “Miku oli siin!”

Inimene, kes pildistamisega pidevalt tegeleb, areneb oma oskuste poolest ja mingil hetkel ta hakkab tajuma, et paremate piltide saamisek oleks ta pidanud hoopis pilti paremini sättima. Siinkohal arvangi, et hea pildi saamiseks ei tuleks niivõrd näpuga kaamera poole näidata, vaid pigem heita pilk endasse, valguskirjaniku oskustesse. Olles pildistanud hinna poolest väga erinevate kaameratega arvan, et hea pildi sündimisel jääb kaamera osa alati väiksemaks kui fotograafi enda visioon, aeg ja pingutused selle asja juures. Jättes välja suuri sarivõtte kiirusi ja kõrgeid tundlikkusi pakkuvad profikaamerad, on tänapäeva digikaamerad praktilises ja üldises kasutuses pildikvaliteedi poolest juba niivõrd tasavägised, et pole enam vahet, millega pildistada.

Siinkohal viitaks veidi aega tagasi trükist tulnud fotoraamatule “The Best Camera Is The One That’s With You” (“Parim kaamera on see, mis on sul kaasas”), mille autoriks on Chase Jarvis ning mille fotomaterjal on pildistatud iPhone’iga. Telefonikaameraga pildistamise põhjus polnud selles, et nappis raha kallima kaamera jaoks, vaid ta soovis oma paremini lihvida oma oskust näha maailma enda ümber. Tehnilised vahendid teatud mõttes aheldavad.

Kui kaamera ise häid pilte ei tee, siis mis moodi neid siis tehakse? Järgmine kord püüame veidi rohkem lahti rääkida seda, mis pildistaja enda teha võiks jääda.


Kommentaarid: 1

  • Aimar 24. apr

    Minu klassiõest ilus pilt Muhu rahvarõivas.

Lisa kommentaar

Email again:
Ei avaldata